​Vihmase ilma toit :P Kasuta seda retsepti inspiratsiooniks ning valmista imemaitsev ja toitev pirukas!

​ Vaja läheb: 
Kate

• 2 pakki OleMari talu köömnetega toorjuustu
• 2-3 suurt vabakasvatusel oleva kana muna
• OleMari talu kuivatatud pune (võib kasutada ka värsket ürti)
• maitse järgi soola ja pipart
• 3-4 keedetud peeti
• balsamico kastet

Põhi

• 1 pakk presspärmi
• 200ml käesooja vett (võib panna poleks piimaga)
• sõrmeotsaga suhkrut ja soola
• 1spl õli
• jahu

Alusta põhja valmistamisest. Lahusta pärm vees, kuhu on listaud sõrmeotsaga suhkrut. Lisa õli ja sool.  Sega hoogsalt ja lisa järjest jahu, kuni moodustub paks tainas. Sõtku korralikult. Soovi korral võib sõtkumise ajal lisada taignasse veel punet ja pipart. Jäta tainas vähemalt 10ks minutiks seisma pane ahi sooja ja valmista samal ajal kate.
Sega või blenderda kõik peale peedi ja balsamico ühtlaseks massiks.  Kasuta ka juustupakis olev vedelik ära, vajadusel lisa segule veidikene vett. Peedid lõika kuubikuteks või viiludeks ja sega balsamico kastmega.
Lükka tainas ahjuplaadile laiali, seda on kergem teha märgade või õliste kätega. Põhi võiks jääda üsna paks. Määri toorjuustu segu ühtlaselt taignale ning laota peale peedid. Piserda kõige peale üle jäänud peedimahla ja balsamico kastme segu.
Küpseta ahju keskosas ~175 kraadi juures umbes tund aega, kuni taigna servad on kuldpruunid ning taignasegu ja peedid on küpsed ja kergelt krõbedad.
Kõige maitsvam on pirukas soojana, niiet lase hea maitsta!
​

Kevad algab OleMari talus, kui hakkavad sündima ktsetalled. Sellel nädalavahetusel said talledega maha kolm esimest kitse: Sigrid, Dalia ja Lota. Kokku 8 pisikest ja nunnut mustavalge kirjut kitselast. Ning ikka ja jälle leian end laudast vaatamas, kas nendega ikka kõik korras on, kuigi tean ju et on. Kitseemmed on väga tublid ja hoolitsevad tublisti oma järelkasvu eest.

Seekord läks tootmisse kitsepiimast suitsujuust.
Ja see tuli ikka võrratult hea.
Isegi paadunud kitsejuustu mittesööjad proovisid arglikult
​ ja tunnistasid, et see on tõesti hea!

​Delikatess Suitsujuust !

Meie talu kõige uuem toode. Toorjuust rukkilille õite ja köömnetega. Kes soovib peab küsima.

OleMari talu on liige MTÜs Jõgevamaa Maitsed ja olime ühise meeskonnana esindamas häid maitseid Jõgevamaalt Eesti Toidu Peol 30. septembril Lõunakeskuses. 

Tahan jagada ühte mõnusat retsepti. Kogus on muidugi meie suurele perele vastav. Aga need on ausalt nii head, et julgemad inimesed sööksid vabalt korraga kõik üksi ära :)

Vaja läheb:
600 g riccotta kohupiima (olemas meie talu tootevalikus)
5 muna
suhkrut (4-5 kuhjaga spl, oleneb kui suur magusa armastaja oled)
13 kuhjaga supilusikatäit jahu
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
õli friteerimiseks

Vahusta munad suhkruga tihedaks vahuks. Sega munavahu hulka kohupiim, ning seejärel jahu koos küpsetuspulbri ja soolaga. Tainas peab olema üsna paks (selline, et ei vaju kausis laiali). Vajadusel lisa jahu.
Kuumuta väikses potis õli. Õli peab olema üsna palju  (4-5 cm) ja piisavalt kuum, et tainas hakkab kohe mullitades küpsema. Liiga kuum ei tohiks õli ka olla, siis on oht, et pontšikud jäävad seest tooreks.
​Tõsta kahe teelusika abil väikesed kuhjakesed õlisse ning küpseta mõlemalt poolt kuldpruuniks. Valmis pontšikud tõsta vahukulbiga õlist välja, nõruta suurem õli ära ning aseta veel kätepaberile nõrguma.
Raputa tuhksuhkruga üle ja naudi :)

Uut kodu otsivad sellel kevadel ilmavalgust näinud kitsed ja sikud, saadaval ka sokud (suguvõimetuks tehtud isasloomad)
Kitsed ja sokud sobivad suurepäraselt ka maale lemmikloomaks, nad on lastega väga harjunud ja sõbralikud ning uudishimulikud.

Huvi korral võta meiega ühendust!
Helista numbril 5068586 (peremees Ole) või kirjuta meile facebooki @OleMari talu

Detsembri alguses ilmus  Vooremaas Riina Mägi sulest artikkel meie talu kohta.

Viimastel nädalatel on kitsekasvatus tavalisest enam Eesti meedia huviorbiidis olnud. Põhjuseks see, et Ida-Virumaale suure kitsefarmi rajanud Martin Repinski maaeluministriks tõusis. Ent kitsi kasvatatakse Jõgevamaalgi. Palamuse vallas Raadivere külas Olemari talus kasvavad näiteks Tüüringi metsakitsed, kelle piimast pererahvas kohapeal juustu teeb.

Ole ja Marika Hütt ostsid endale Raadiverre talukoha juba kaheksateist aastat tagasi ning panid sellele nime oma eesnimede järgi. Et taluhoone oli esialgu elamiskõlbmatu, ei hakatud loomapidamise peale mõtlemagi: selleks oleks pidanud kohapeal elama. Maasikaid sai seevastu kasvatada ka mõned kilomeetrid eemal Luual korteris elades. Ka ravimtaimede kasvatamise ja korjamisega on Olemari talus tegeldud. Nüüdseks on leitud püsiv koostööpartner, kellele ürte müüa.
Mõned aastad tagasi hakkas Ole Hütt aga siiski mõtlema loomapidamise peale, sest maad oli talul tublisti rohkem, kui maasika- ja ürdikasvatuseks vaja. Perenaisele mõte eriti ei meeldinud, sest ta mäletas veel liiga hästi vanaema-vanaisa laudas rügamist. Ole aga jonni ei jätnud ning hakkas nuputama, mis loomad tallu soetada. Lehmi ta majapidamisse ei tahtnud, lambapidamine ei tundunud ka otstarbekas. Et Hütid on suured juustusõbrad, küpses plaan kitsi pidama ja kitsepiimast juustu tegema hakata. Lapsed (neid on Hüttidel kuus) olid asjaga päri ja valmis isa aitama ning nii saabusidki kolm ja pool aastat tagasi Olemari tallu kümme Tüüringi metsakitse talle.
“Olin ühel koolituspäeval seda tõugu kitsedest kuulnud ja astusin Lõuna-Eestisse sattudes läbi Andri-Peedo talust, kus neid peetakse. Sain kohe aru, et just selliseid kitsi tahan ka endale,” ütles Ole Hütt. “Tüüringi metsakitsed on ilusa välimusega – pruuni- ja valgekirjud. Nende piim on hea maitse ja keskmise rasvasusega: sobib nii joogipiimaks kui ka juustu tegemiseks. Nn kitsemaitset, mida inimesed tavaliselt pelgavad, Tüüringi kitsede piimal polegi.”
Kümme kitsetalle ostiski Ole sealtsamast Andri-Peedo talust. Oleks ostnud rohkemgi, aga tõupuhtad talled pole sugugi odavad. Poole aasta pärast osteti Andri-Peedolt ka tubli tõusikk. Praegu on kitsi üheksateist. Neist üheksa on lüpsikitsed, ülejäänud mullused või tänavused talled. Karjas on ka viis sikku. Kitsi lüpsab Ole kaks korda päevas. Parima kitse päevatoodang on kolm ja pool liitrit.
Lüpstakse käsitsi
“Järgmistel laktatsioonidel peaksid need kitsed, kes praegu lüpsavad, juba rohkem piima andma,” ütles Ole Hütt. Praegu saab ta kitsed käsitsi lüpstud, ent kui kari kasvab, tuleb hakata mõtlema lüpsimasina soetamise peale.
Olemari talu kitsede piimast on juustu tehtud alates tänavuse aasta juunikuust. Varem polnud selleks piisavalt piima. Juustutegu käisid Ole ja Marika õppimas möödunud talvel Võrumaal Kolotsi talus. Ehkki seal toodetakse põhiliselt laagerdatud juustu, said Hütid head juhatust ka toorjuustu tegemiseks: neil praegu sellist kohta pole, kus juustul poolteist kuud laagerduda lasta. Ka suuri ja uhkeid tootmisruume pole, ent neid pole nii väikese tootmise juures veel vajagi. Piisab, kui on olemas teavitatud koduköögi staatusega köök ning suur pott.
Kõigepealt hakatigi Olemari talus toorjuustu tegema. Naturaalse kõrval on seda pakkuda ka köömne- või lambaläätselisandiga. Toorjuust on maitselt hea, ent selle miinuseks on lühike realiseerimisaeg – ainult kümme päeva. Seepärast hakkas Ole Hütt toorjuustule teist, pikema säilivusajaga toodet kõrvale otsima. Ning jõudis praadimiseks sobiva Küprose päritolu halloumi tüüpi juustuni. Selle tegemise õppis ta ära YouTube’i video järgi. Praejuustule lisab Ole mineraaliderohke Himaalaja soola kristalle (need teevad juustu natuke roosakaks) ning maitseks koduaias kasvanud piparmünti. Kas värsket või kuivatatut, oleneb aastaajast.
Praegu küsivadki kliendid Olemari talust kõige rohkem praejuustu, ent ka toorjuustul ja joogipiimal on tahtjaid. Kaup tellitakse ära interneti teel ja Olemari pererahvas toimetab selle soovijaile otse koju. Jõgeva inimesed saavad kauba tavaliselt kätte kolmapäeviti, Tartu inimesed reedeti.
Nii mõnigi praegune klient sai Olemari talu kitsejuustu esimest korda proovida septembris peetud Suurel Paunvere Väljanäitusel. Seal olid Hütid väljas kogu perega. Müügileti taga toimetas põhiliselt Ole, tütar Õnne-Riin võttis enda peale degusteerimiseks mõeldud halloumi-palakeste praadimise, poeg Oskar Hendrik pakkus enda keedetud ja purkidesse villitud kitsepiima-koorekommi jne.
Arukad loomad
“Oskar Hendrik tahtis endale taskuraha teenida ja pakkusime välja, et tehku koorekommi. Olime seda kunagi lehmapiimast teinud, aga sobis ka kitsepiim,” ütles Ole Hütt ja lisas, et laadal katseliselt müüdud koorekomm on nüüd nende püsivas kaubavalikus. Lisaks sellele tehakse soolakat vadakukaramelli, mis ei meeldi küll kõigile, ent mõnedele jälle väga.
Praegu elavad kitsed talumaja otsas paiknevas poolkinnises laudaruumis. Seinad on neil ümber, aga uks lahti, sest kits tahab igasuguse ilmaga väljas käia. Tulevikus kavatseb Ole Hütt eraldi laudamaja ning spetsiaalse laagerdusruumiga juustuköögi välja ehitada.
Talupidamine on Ole Hütile tegelikult rohkem hobi, põhiametilt on ta Luua metsanduskooli raietööde õpetaja. Marika Hütt on hetkel töötu, ent valmistub tasapisi tulevaks kevadeks, mil kavatseb käivitada kitsepiimal ja ürtidel põhineva kosmeetika (seebid, huulepalsamid, kreemid) tootmise. Nii et kitsed on andnud Hüttide perele rohkesti uusi ideid ja tegutsemislusti.
“Tüüringi kitsed on väga arukad ja suhtlemisaltid loomad. Neid võiks ka niisama, mitte kasu pärast pidada,” kinnitas Ole Hütt.
Paraku teeb kitsepidajale mõni asi ka muret. Näiteks see, et mõnedes ümberkaudsetes taludes on kombeks suured ketikoerad ööseks lahti lasta. Kuna neil võib murdjainstinkt välja lüüa, on muude olevuste kõrval ohus Olemari talu kitsed. Kaks-kolm nädalat tagasi leidis Ole ühel hommikul, et karjaaed oli maha tõmmatud, elektrikarjus lõhutud ning üks karjamaal olnud sikkudest (kitsed olid laudas) alakehast pureda ning teine muljuda saanud. Puretud loom on nüüdseks juba taevastel karjamaadel ja paraku oli see tõusikk, kes oleks pidanud veel sel sügisel karja paaritama (paaritatud olid ainult mõned kitsed). Nüüd jääb see tegemata ja talled kevadel saamata, mis annab tagasilöögi talu kitsekarja arengule. Lisaks sellele tuleb järgmisel aastal uus tõusikk muretseda.
“Jahimehed uurisid mudasse jäänud jälgi ja kinnitasid, et need olid suure koera, mitte hundi omad,” ütles Ole Hütt. “Loodan, et koerapidajad oma loomi enam vabalt jooksma ei lase.”
Mis Martin Repinski juhtumisse puutub, siis see on Ole Hüti sõnul negatiivsele varjundile vaatamata pigem positiivselt mõjunud: inimestel on tekkinud suurem huvi kitsepiimatoodete vastu. Ja nad võivad kindlad olla, et kui nad tellivad Olemari talu kitsejuustu, siis on see valminud Olemari talus, mitte Hollandis.
RIINA MÄGI, Vooremaa

Nagu paljud kindlasti teavad, siis meil Olemaris on traditsiooniks saanud suvine maasikauputus. Ega seegi aasta erand polnud. Mõne nädala jooksul oli varahommikust hilisõhtuni vaja maasikatega tegeleda - korjata, puhastada, ja siis need kuidagi ära kasutada või talletada. Niisiis alustasime söömisega. Ja isegi kitsed said moka magusaks, neile väga meeldivad maasikad.

Peale pikka ainult maasikatest koosnevat dieeti sai tervel perel villand. Siis hakkasime neid kombekohaselt moosiks tegema - küll toormoosiks ja küll keediseks. Aga aegamööda sai sügavkülm ääreni täis ja ka sahver hakkas täituma (teistele hoidistele tuli ka ruumi jätta) Need tõsiasjad viisid meid leiutamise meeleolule, ning leiutasimegi oma uue Excalibur dehüdraatori (ning usinate käekeste) abiga maasikarullid! Ooo kui head need on!

Nüüd oleme veel teistestki marjadest rulle keeranud ja kommi enam ei peagi ostma :)

Ühel päeval otsustasid kaks hauduvat kana omavahel pesad ära vahetada. Tagatipuks koorus ühes kurnas juba tibu, ja kana kes seal istus, oli üldse kuskil 4-5 päeva ainult haudunud, seega see tibu võis talle paras ehmatus olla. Kui endal sünniks 2-3 kuuga kena ja terve laps, ei oskaks küll vist midagi arvata :D
Tegime seal ümberkorraldusi ja viisime õiged munad ja tibu oma õige emaga kokku, ka talle tuli üllatusena, et järsku tagumiku all väike sulepall aktiivselt siblib.

Kanamaja on meil väga huvitava ehitusega - ümmargune ja katuse keskel on ka ümmargune aken (selle kohta tuleb peagi täpsem postitus).
Kevadel kolis sinna akna serva vahele tihasepaar, kes vahepeal oli ühe oma lapsukese ära kaotanud. Tõime ruttu redeli ja poetasime ta tagasi pessa teiste suurte suudega rüblikute sekka.

Meil on koorunud esimesed tibud. Ja veel on mõned piiksumunad. Täitsa uskumatu, kui armsad väiksekesed ikka, oli juba peaaegu ununenud :)

Püüdsime pisikesed ruttu pildile ka, kuid nad olid juba üsna krapsakad ja paigal ei tahtnud püsida. Ei hakanud neid praegu pikemalt häirima ka, niikuinii saavad nad seda tähelepanu veel küllaga. Ilmselt on kasvamas järjekordne "sülekanade" kari.